Tundsin et vajan kõigest pisut puhkust. Viisin poisi lasteaeda (kuna tal esmaspäevad ainsad päevad, kus tohib enda mänguasju kaasa võtta, siis ta vabatahtlikult nendel päevadel aiast puududa ei taha. Muudel päevadel oleks ta hea meelega kodus) ja hakkasin puhkama. Arvasin et ei tee kohe mitte midagi. Aga võta näpust! Paari tunni pärast oli tunne, et kõik on valesti. Igav hakkas. Võtsin ja värvisin juba aastavahetusel koju toodud oksa lumiselt valgeks, lumehelbed külge. Tulemusega jäin täitsa rahule. Eriti äge on veel õhtul, kui lambivalgus lumehelveste varje seinale joonistama hakkab.
Aga tüdrukud polnud veel ikka koolist saabunud ja neid oodates panin saiataigna kerkima. Tegin lõngades inventuuri ja leidsin sünnipäevaks saadud sallilõnga. Siis polnud enam muud, kui silmad varrastele luua.
Ja siin ahjusoojad kaneelisaiad. Pitsi algus jäi aga pildistamata. Saab sall natuke pikemaks, eks siis jõuab. Ja õhtu lõpetuseks jõudsin veel Rahvusraamatukogusse kuulama Looduse omnibussi loengut. Teemaks seekord aasta loom- mäger. Nii palju siis mitte midagi tegemisest.
Nii armas lugu :) Ma olen muide võtnud ka vahest ette selliseid mittemidagitegemise päevi ja tõtt öeldes, kui see õnnestub, olen ma õhtuks veel eriti väsinud, mittemidagi tegemisest ja lisaks häiritus tühja lastud päevast. Seega selline - ma täna midagi ei tee, aga teen neid asju, mida mul on rõõm teha - päev, see on superpäev!
VastaKustutaKui õnnestuks jah selliseid päevi pisut rohkem tekitada, oleks tore. Kogu see kiirus ja teadmine asjadest, mis ootavad kohest sekkumist väsitavadki kõige rohkem.
VastaKustuta