Augustis tabas mind paaniline vajadus kududa. See vajadus oli lausa nii suur, et polnud aega lõnga ostma minna. Tuulates vanades varudes, leidsin mingi valge ja helehalli sallilõnga. Eraldi poleks neist jätkunud, seega panin kaks peenikest lõnga kokku ja nii ta tuli. Tuli kuni viimase kolmandikuni, kuni otsa sai.Kahju oli harutama ka hakata Mõtlesin ja vaatasin paar päeva ja siis lõpetasin rätiku ühekordse maavillase lõngaga. Kududes oli vahe silmakriipiv, kuid pärast venitamist mind vähemalt ei häirinud. See esimene rätik, mille raamil venitasin. Esialgu teoorias tundus raamiga venitamine lausa raketiteadusena, kuid midagi nii lihtsat ja loogilist poleks ma endale ette suutnud kujutadagi. Lausa lust võrreldes põrandal teki peal venitamisega!
Ja juba esimese rätiku kudumise ajaks muretsesin uue lõnga, millest kududa. Nii peenikesest lõngast polegi väga pikka aega midagi teinud. Kommentaar lapselt- see pole rätik, vaid ämblikuvõrk!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar